Aeg on lennanud linnutiivul ja võistlushooaeg läheneb mühinaga. Suvine ettevalmistus on läinud äärmiselt töökalt ja sahmimist on olnud omajagu. Vahepealsetest tegemistest olen kajastanud ka põgusalt facebooki lehel, aga nüüd üritan võtta lühidalt kokku sügisesed laagrid.
Septembri alguses toimus Suvine GP, kus võistlesin kolmel võistlusel. Esimene võistlus Oberwiesenthalis läks aia taha, aga kahel järgmisel etapil Tschaggunsis ja Oberstdorfis tegin korralikud sooritused, kohad vastavalt 17 ja 24. Oli tõesti tore saada kindlust, et treeningud on vilja kandnud ning areng on tominud positiivses suunas.
Peale GP-d järgnes kohe Eesti Meistrivõistlused, kus vaatamata mitte kõige õnnestunud võistlusele tulin elus esimest korda kahevõistluses Eesti meistriks. Järgmisel päeval ootas juba ees reis Val di Fiemme Fis-i laagrisse, kus treenisme nädala. See on alati paik, kus tunned treenimisest täielikku naudingut, sest ilmad on seal suurepärased ja kuna see teatud laager rahastatakse FIS-i poolt, siis hotellis ööbimine ja restoranis söömine annab asjale veel läiget juurde. Laagrist jääb kindlasti ka pikaks ajaks meelde üks hüpe, mis tegin Predazzo suurelt mäelt (video on üleval ka facebooki lehel). Kuna mägedes on ilmaolud väga muutlikud, siis mäel valitsenud taganttuul oli keeranud järsku vastutuuleks, millega ma väga ei arvestanud ning kuna tornis oli hoogu natuke palju ja ka hüpe oli tehniliselt hea, siis oli tõesti elus esimest korda tunne, et ma vist ei saagi enam maa peale tagasi. Sellised hetked täidavad adrenaliini vajaduse küll pikaks ajaks ja see ongi mille pärast ma seda ala hullult kaifin.
Oktoobri esimesed kolm nädalat möödus Kesk-Euroopas. Alustuseks käisime Klingenthalis suusahüpajate kontinentaalsarja etapil, kus läks ikka väga nirult, hüppetunnetus oli ikka täiesti tagurpidi ja kohad olid midagi 50-ga. Läksime sinna mõttega, et hüpata enne Ramsau murdmaalaagrit ja boonusena ka jõudu katsuda spetsiaalhüppajatega, aga kuna seal midagi välja ei tulnud siis jäi natuke mõru maik suhu küll. Ees ootas Ramsau laager, kus keskendusime ainult murdmaale. 8 päeva käisime suusatamas ligi 3000m kõrgusel, kus alguses oli erakordselt halvad olud – polegi vist kunagi sõitnud ainult vee ja kivide sees. Õnneks läksid olud paremaks ja lõpu poole sai nautida juba superlux suusailma. Suusakilomeetreid kogunes ca 200, mis vaatamata esialgsetele oludele on täitsa okei number. 9-päevase laagriga tuli kokku 35h puhast murdmaatreeningut. Suureks boonuseks oli, et me saime lubada endale laagrisse massööri Joosep Moosese, kes hoidis lihaseid konditsioonis ning tänu millele olid treeningud palju efektiivsemad ja väsimus ei hakanud nii kõvasti kimbutama.
Edasi liikusime Oberstdorfi, kus põhiliselt hüppasime. Hoovõturajale oli pandud alla külmutus ning seega saime juba varakult harjutada talvistes oludes hüppamist. See tõmbas ka palju teisi koondisi ligi nagu näiteks Norra ja Sveitši suusahüppajaid. Ilmad olid treenimiseks ideaalsed ja seega kogunes palju kvaliteetseid hüppeid.
Eelmisel nädalavahetusel toimus veel Eesti Meistrivõistlused meeskondlikes suusahüpetes, mille Elva Suusaklubi kooseisus: Risto Raudberg, Rauno Loit ja mina, pikalt ära võitsime. Sellega sai suvistele võistlustele ja võib ka öelda et suvisele ettevalmistusele joon alla tõmmatud, kuna järgmine esmaspäev sõidame nädalaks Beitostölenisse suusatama. Seniks saab natukene hinge tõmmata ja siis juba täiel rinnal talvele vastu minna.
Uued postitused juba uuel kuul!
Talve ootuses,
Kristjan