Nagu kõik eelmised suvedki, pole ka käesolev suvi mingi erand. Viimati kui kalendrisse vaatasid oli veel juuni lõpp ja nüüd hakkab juba juuli otsa lõppema. Laagrist laagrisse käies ja hommikust õhtuni trenni tehes lähevad päevad ja nädalad lennates mööda. Igatahes oleme treeninud ning ennast piitsutanud rohkem kui kunagi varem ja võtnud igast treeningpäevast maksimumi. Lisaks kõvadele füüsilistele pingutustele, tuleb treenida ka oma vaimset poolt, et pingelistes olukordades pea jalgu ei jääks ning tänu Noored Olümpiale programmi raames sain suurepärase võimaluse alustada juunist koostööd spordipsühholoog Snezana Stoljarova’ga. Loodan väga, et meie koostöö kannab vilja ja suudan tänu tema abile olla võistlussituatsioonides mentaalselt tugevam.
Kogu juunikuu olime Otepääl laagris. Laagri lõpp tuli väga raskelt kätte ning üks hommik EKG testist tulles, ütles isegi Anatoli, et kuule poiss mine magama tagasi ja õhtuses trennis kohtume. Tegelikult ükskõik kui väsinud sa ka poleks on alati treeningust eemal olemine palju raskem kui trennis olla, aga seekord oli see hädavalik. Jaanidel lülitasime kolmeks päevaks ennast spordist täiesti välja ning anti isegi treenerite poolt ülesanne olla võimalikult laisk. Ausalt öeldes alates aprilli lõpust polnud ühtegi päeva, kus oleks lihtsalt olnud jalad seinal, nii et selline paus oli väga teretulnud. Pärast pühasid läks laager täie hooga edasi ja väike eemalolek treeningutest oli mõjunud hästi. Nii keha kui ka pea oli puhata saanud ja olek oli kohe palju helgem. 30. juunil lõpetasime treeningud Otepääl ja 1. juulil lendasime juba kaheks nädalaks Oberhofi laagrisse.
Oberhofis keskendusime suuresti erialasele treeningule ehk siis hüppasime tavapärasest rohkem ning kasutasime võimalust käia suusatunnelis suusatamas. Tegelikult oli treeningkeskkonna vahetus väga vajalik, sest ühes kohas treenimine hakkas juba natuke ajudele. Eriti hästi mõjus see hüppemäel, kuna minu jaoks tundmatule mäele hüppama minek tekitab alati hästi vaba ja rahuliku oleku ning üldjuhul tulevad hüpped alati tehniliselt paremini välja. Sellega, et hüppasin esimest korda Oberhofi mägedelt juhtus ka üks päris äge seik. Nimelt läksin tegema laagri esimest hüpet suurele HS 140 mäele ja võtsin teadmatusest natuke palju hoogu, lisaks sellele oli tekkinud mäel ka vastutuul. Igatahes nii kui ma äratõuke tegin, sain aru, et ma olen liiga kõrgel õhus ja ainuke mõte oli see, et kui ma tahan ühes tükis alla jõuda, siis tuleb tavapärasest ette liikumisest hoopis tõmmata ennast võimalikult tagasi ja pidurdada hoogu. Kõige hullem oli see, et tuul surus nii palju vastu ja tekkis juba selline tunne, et ei saagi enam õhust alla. Lõpuks, kui suusad maad puudutasid oli tunne nagu oleks kuskilt kolmandalt korruselt alla hüpanud. Vaatamata sellele oli see ääretult vinge kogemus ja pärast hüpet oli jalas veel mitu minutit kerge värin sees. Ma arvan, et sellised hüpped teevadki sellest alast selle, miks see nii väga mulle meeldib.
Lisaks hüpetele veetsime päris palju aega “külmkapis” suusatades. Sellel ajal oli Saksamaal just kuumalaine ja väga mõnus oli ligi 30 kraadisest kuumusest minna ennast tunnelisse maha jahutama. Natuke kartsin kuidas see mõjub hingamisteedele aga õnneks kurk ja nina jäid ilusti terveks. Suusatrenni alustasime iga kord kell 8 hommikul, sest suurem osa rahvast tuli kell 9 ja selleks ajaks saime vähemalt esimese tunni rahulikult sõita. Kuna päev algas alati vara, siis jõudsime enamik päevadel teha isegi kolm trenni.
Laagri keskel olnud aktiivse puhkepäeva veetsime elektriratastel. Sealne loodus ja ilm olid sedavõrd ilusad, et sõitsime pool päeva ratastega lihtsalt ringi ning nautisime. Mis aga peamine, saime niimoodi puhkepäeva mööda saata, et sõime võimalikult vähe ja järgmine päev hüppama minnes olid kaalunumbrid korras.
Laagri teine pool läks intensiivsemaks ja sinna mahtusid ka üks kontrollvõistlus suuskadel ning laagrilõpu maiuspalana sai rullidega sõita kolm korda nelja kilomeetrist tõusu. Peale seda tundsid küll, et viimane aeg on koju sõita ja veidike lõdvemalt võtta. Kinnituse sellele, et trenni on mehemoodi tehtud andis ka laagri viimasel õhtul tehtud massaaž, mis kestis ainult umbes 15 minutit, sest massöör ütles lihtsalt, et lihas on nagu veekott ja siin pole enam midagi hõõruda. Kokkuvõttes õnnestus laager suurepäraselt ning väga palju vajalikku tööd sai ära tehtud.
Eestisse jõudes ootas mind ees aga mitte väljateenitud puhkus, vaid 4-tunnine fotosessioon Eesti foto stuudios, mis kuulus samuti Noored Olümpiale programmi. Enne seda mõtlesin ma tõesti, et ma ei taha praegu muud kui koju sauna ja siis magada kaks päeva järjest, kuna väsimus oli meeletu, aga kui ma jõudsin stuudiosse ootas mind ees väga vahva ja positiivne fotograaf, kellega oli ääretult vinge koostööd teha. Ta tegi isegi naljatledes ettepaneku, et kui mul spordist midagi välja ei tule, siis tuleks tema juurde modelliks :D. Igaljuhul oli väga meeldejääv ja tore päev ning nautisin seda täiel rinnal.
Eelmisel nädala võtsime treeningute osas rahulikumalt ja taastusime raskest laagrist. Homsest oleme aga juba uuesti Otepääl laagris, et anda treeningutele kuuma.
Päikest,
Kristjan