Raskete trennide ja paljude tegemiste vahel võtan nüüd aja, et anda teile ülevaade võistlushooaja esimesest poolest, mis on rõõmu toonud ühe ilusa tulemusega maailmakarikalt, kuid siiski olnud oma lumeolude poolest üsna kesine.
Enne võistlushooaja saabumist sai tehtud nädalane lumelaager Norras. Algselt plaanisime minna Beitostoeleni, aga kuna sinna jõudes oli rada vihmade käes palju kannatada saanud, siis see suleti. Pidime käigu pealt leidma uue koha, kus sellel lumevaesel ajal suusatada saaks. Õnneks saime end sisse seada kohas nimega Dombas, kus oli maha pandud ligi 2 km ring. Sain sõidetud ligi 250 km, kuigi ausalt öeldes viskas seal raja peal tiirutamine lõpuks kergelt siibrisse. Vaatamata sellele said trennid tehtud ja viimane laager enne hooaega edukalt seljatatud.
Nädal hiljem suundusime juba Põhja-Soome, et olla valmis hooaja esimeseks MK etapiks Rukal Kuusamos. Enne seda olime mõned päevad Rovaniemis, kus tegime esimesed hüpped lume pealt ning siis juba ootas ees hooaja avapauk.Vahetult enne võistlust hakkas mind kimbutama nohu ja kurguvalu, mis tegi olemise raskeks ja liigutused trennis uimasemaks. Siiski käisin mäel, et vähemalt hüppevõistlus kaasa teha, aga ilmaolud ei andnud selleks mingit võimalust. Seega ei olnud ka kurb, et Rukal võistlused ära jäeti, kuna ravimine tundus tollel hetkel mõistlikum, kui organismi üdini ära kurnamine.
Ruka järel toimus maailmakarikas Norras Lillehammeris, kus sai tehtud selle talve esimene start. Ikka veel andis natuke haigus tunda ja ei olnud erilist tuhinat võistelda. Sooritused jäid kehvaks nii hüppemäel kui ka suusarajal. Kogu lust ja võistlustahe oli hetkega pühitud ja peale Lillehammeri MK-d võtsin mõneks päevaks aja maha ja lasin vaimul ning füüsisel puhata.
Enne jõule toimus Ramsau MK, kuhu läksime juba nädal varem harjutama. Üle pika aja sai jälle hüpata ja mägede päikese käes jõudu koguda. Esimesel võistluspäev lõppes 33. kohaga, hüpe ei olnud päris see, mida oleks soovinud, aga sõiduvorm oli täitsa asjalik ja suutsin isegi kokkuvõttes umbes 10 sekundit liidriga vähendada. Teisel päeval tuli lõpuks võistlustel just see kõige parem hüpe ja 91 meetrine õhulend asetas mind kümnendaks. Peale seda uskusin, et punktikohale peaks siit küll sõitma. Võistlus kulges hästi ja ka viimane ring olin veel 20 parema seas. Kahjuks viimaseks spurdiks enam jõudu ei jätkunud ja 300m enne sõitis üks neljane punt sellise lauluga mööda, et ma ei saanud arugi kui nad juba 10 meetrit minu ees olid. Finišeerides nägin tabloolt, et olin 24. Algul see väga õnnelikuks ei teinud mind, kuna teadsin, et koht 20 sees oli ju nii lähedal olnud. Samas esimesed 30 meest olid ca ühe minuti seest ja natuke kehvem sõit oleks mind ka punktikohalt välja jätnud, nii et tuli rahul olla, ikkagi 7 maailmakarika punkti.
Edasi pole kahjuks hooaeg nii libedalt läinud. 2016 aasta esimestel päevadel toimuma pidanud Klinghentali MK jäeti lumevaeguse tõttu Euroopas ära. Kuna ka kodus Otepääl olid ilmad sellel ajal üpris soojad oli kilomeetrine lumerada Tehvandil ära sulanud, rääkimata siis veel mingist hüppamisest. Seega tuli autole hääled sisse ajada ja suund põhja võtta. Aastavahetuse veetsime seega Vuokattis. Seal oli ilm jällegi üsna krõbe ja kraadid -20 ligi. Siiski sai tehtud vajalikud hüppetrennid ja hoida vormi murdmaa rajal.
Halvad uudised kahjuks jätkusid, kuna ära jäeti ka Jaanuari teine võistlus, mis pidi toimuma Schonachis. Meele teeb kurvaks küll, sest terve aasta on ju selle nimel tööd tehtud ja tahe võistelda suur. Jälle tuli plaanides muudatusi teha ja võtta ette üks võistlus kontinentaalsarjas, kus seekord oli stardis ka teisi maailmakarika sportlasi. Võistlus toimus Norras Hoeydalsmos, kus tugevas konkurentsi jäid kohtadeks 14. ja 15. Hoeydalsmo’s seadis esimest korda B-grupis suurtega suusad joonele ka mu noorem vend Andreas, kes kirjeldas oma võistlust järgmiselt: “Hüppemäel oli tulemus rahuldav, suurepärast hüpet teha ei suutnud, aga kuna poom oli üsna madalal ,siis väga pettunud ei ole. Murdmaa poole pealt võib jääda rahule. Suutsin sõita endast vanematega koos ning sain kinnitust et murdmaa pool liigub paremuse suunas. Kokkuvõtteks jään võistlusega üldiselt rahule, kuid hüppemäel on veel suur varu sees.”
Tundus, et nüüd võiks lõpuks saabuda külm Euroopasse, kuid siiski veel mitte. FIS oli sunnitud ka Prantsusmaa võistluse Chaux-Neuve’s edasi lükkama nädala jagu ja nii saigi alles möödunud nädalavahetusel jälle võistelda MK-l. Peale sellist pausi on tunne nagu alustaks hooajaga otsast peale. Kahjuks sain ma eelmise nädala alguses endale kuskilt kõhuviiruse külge, mis ajas kogu aeg südame pahaks ja isegi oksendama. Seega polnud nädalavahetusel tunne kõige parem. Reedeses qualifikatsioonis suutsin siiski teha ilusa hüppe ja tulemuseks 12. koht. Ka teistel päevadel oli hüpped tehniliselt päris korralikud, kuid kahjuks esimene pool võistejatest said ilmaoludega täielikult tünga. Umbes pooled võistlejad pidid hüppama tugeva tagatuulega ja siis jäi järsku kõik vaikseks ja tõusis isegi kerge vastutuul. Selline olukord tekitas tõsist tuska, kuna see tegi võistluse esimestena hüpanute jaoks ebavõrdseks nii ka minule. Laupäeval olin peale hüppeid 18. kohal ja kuna tunne polnud ikka kõige parem ja nõrk oli olla otsustasin murdmaarajale mitte pingutama minna, kuigi südames tahatsin väga teistega rinda pista. Teisel päeval läks kõik sama rada pidi, kuna mäel soosis jälle ilm taga pool hüppajaid ja hüppemäel jäi tulemus tagasihoidlikuks. Rajale läksin ma ikkagi, kuna tunne oli parem ja võistustahe väga suur. Vaatamata sellele, et nädal aega polnud tänu haigusele korralikult treenida saanud ja lihased olid ka üpris tühjad, polnud sõit isegi kõige hullem.
Loodan nüüd siiralt, et ei pea enam edaspidi haigustega rinda pistma ja saan hooaja lõpuni tugevalt võistelda ja korralike sooritustega rõõmustada nii ennast kui ka teisi.
Stay tuned,
Kristjan