Noniii…see on küll nüüd päris piinlik, et viimane postitus oli jaanuaris, aga peab mainima, et kevad ja suve algus olid nii pööraselt kiired ning sisutihedad, et ei saa arugi kui juba pool suve on seljatatud.
Alustuseks tahakski võtta kokku oma võistlushooaja, mis kulges selliste tõusude ja mõõnadega, et teeks kõige hullemale ja järsemale Ameerikamäele ka silmad ette. Sellest ajast on küll jõudnud palju vett merre voolata, aga ma arvan, et olen jõudnud selle kompoti ära seedida ning anda lõpuks kogu talvele adekvaatne hinnang.
Pärast seda kui jõudsin Ramsau MK-l jõuda oma karjääri parima tulemuseni, hakkas kõik allamäge minema. Lumepuuduse tõttu jäi jaanuari alguses pikk paus ning kui lõpuks võistlema sai, hakkasid kimbutama haigused. Kurguvalu, nohu, kõhuviirus……. vaatamata sellele üritasin olla veel võistlusvalmis ning anda endast maksimumi. Tagant järgi mõtlen, et oleks võinud kasvõi üks korralik palavik selle asemel olla, et oleks saanud ära põdeda, veidi puhata ning siis uuesti edasi võistelda. Eks nüüd ole muidugi lihtne mõelda, et miks ma ei hüpanud karusellilt maha ja ei võtnud aja maha… aga kuna võistlustahe oli nii metsik, siis ma ei isegi ei suutnud mõelda selle peale. Kogu selle sünge hooajale tõi natuke päikest Juunioride MM Rasnovis. Mitte ainult sellepärast, et seal veebruari kuus üle 20 kraadi sooja oli, vaid lõpuks leidsin vana hea mina hüppemäelt ülesse ja võitsin seal kõik hüpped, mis võita andis. See oli korralik motivationboost ja üle mitme kuu tundsin enda üle siirast rõõmu. Paraku ei saanud see õnn väga palju kesta: suusarajal olin endiselt suusatajakeeli “haamri all” ja tundsin täielikku jõuetust ja ei valeta, kui ütlen, et olin ilmselt elu halvimas suusavormis. Esimese võistluse ajal mõtlesin, et kui suusad jalast ära võtta liiguksin märksa kiiremini, sest no tõesti see suusasamm nägi välja nagu tõeline kakerdamine. Vaatamata sellele õudusunenäole ja kehvale seisundile suutsin kaks päeva hiljem võidelda välja pronksmedali. Pigistasin kõik välja endast, mis pigistada oli, aga maailmameistritiitel jäi ikkagi viie sekundi kaugusele….. Pronks oli küll ainult väikeseks lohutuseks, aga sellegipoolest arvestades kõiki neid haigusi ja äärmiselt keerulist talve, suutsin ikkagi oma miinimumeesmärgi ära täita. Kui nüüd mõne sõnaga möödunud talv kokku võtta, siis alati saab hullemini, aga vähemalt õpetas see hooaeg palju ning just eriti õppisin oma vigadest ning loodan mitte neid enam korrata. Kogu sellel hullumeelsel talvel olid ka omad tagajärjed. See hooaeg räsis nii füüsilist kui ka vaimset poolt nii tugevalt, et mul võttis vähemalt terve kuu, et toibuda sellest ning saada lõpuks aru, mis ümberringi toimub.
Peale hooaega jätsin treeningutest täielikult mõne nädalase pausi ja keskendusin õppimisele, kuna gümnaasium tuli lõpule viia. Leidsin ka natuke aega teistele tegevustele kui sport ning tegin täpselt seda mida hing ihkas. Samuti oli aega mõtiskleda mineviku ja tuleviku peale ning analüüsida treeneritega olnut ja samas panna paika juba eeloleva hooaja plaanid. Meeldivaks uudiseks kevadel oli, et SIS (Science in Sport) hakkab meid toetama oma suurepärase sporditoiduga, kuhu kuuluvad kõiksugused energiabatoonid, geelid, spordijoogid ja proteiinijoogid. SIS-i tooted annavad treeningutel lisaenergiat, tõstavad treeningefektiivsust ning aitavad peale raskeid treeninguid kiiremini taastuda ja mis kõigele lisaks…..need on väga maitsvad! Soovitan soojalt neid kõigile, kes vähegi spordiga tegelevad! Samuti saime Sportlandist endale vinged Bottecchia maanterattad ning uued Nike suverõivad ja jalatsid. Treeningud on kohe palju nauditavamad, kui on sellised suurepärased treeningvahendid ning mugavad riided 🙂
Uue hooaja ettevalmistus on kestnud juba kolm kuud ning selle aja jooksul oleme jõudnud teha ühe välislaagri Soomes, kus käisime harjutamas Lahti hüppemägedel, kus eeloleval talvel toimuvad maailmameistrivõistlused. Ülejäänud aja oleme treeninud Elva männimetsade vahel ning rassinud Otepää tõusudel. Et treeningud väga üksluiseks ei muutuks, oleme see kevad ning suve algus teinud väga mitmekülgselt trenni. Näiteks oleme sõitnud tavapärasest rohkem jalgratast, käinud ujumas ning isegi sõudnud. Tegime juuni lõpus isegi ühe triatloni, mis polnud küll eriti pikk, aga vaatamata sellele võttis täielikult läbi….. Hetkel treenime Otepääl olümpiavõitja Kristina Šmigun-Vähi treenerist isa Anatoli juhendamisel, kus tema pilgu all on tulemas selle suve kõige karmim treeningnädal. See mees on ikka kõva autoriteet ning teab väga hästi kuidas voolida tippsportlasi. Tema nõuandeid ja õpetusi kuulab tõesti suu ammuli…. ning lisaks oskab ta väga hästi teha nii, et trennipäeva lõpuks on lihased nii haiged, et ilma liialdamata tuleb trepist ülesse roomata 😀 😀 Igatahes oleme täis trennitahet ning vaatamata valule suudame seda isegi nautida…..
Juba 3. augustil suundume lahe tahe Soome, et käia erinevatel mägedel hüppamas ning suusatunnelis suusatamas. Kindlasti leiate sealsetest tegevustest ka mõne pildi ning video meie Facebooki või Instagrami lehelt. Seniks päikest teile kõigile ning nautige Eestimaa suve 😉
Peace,
Kristjan ja Andreas