Hooaeg 2016/2017 oli minu jaoks esimene tõsine hooaeg, kus tagantjärgi vaadates saan öelda, et sai juba midagi ära tehtud. Jõudsin 9 korda MK- sarjas punktikohale, millest 3 korda olin 20 parema seas ning ühel korral isegi 15 hulgas. Eelmise aasta kontole lisandus ka 3 kontinentaalkarika etapi võitu, millest üks tuli oma koduradadel–Otepääl. Ei saa ka mainimata jätta MM-i väikese mäe individuaalvõistlust, kus tegin hüppemäel oma elu parima hüppe ja sain startida murdaarajale 3. kohalt. see emotsioon, mis pärast seda oli, on mul tänaseni eredalt meeles. Muidugi pani kõik see adrenaliin ja liidripukis püsti seismine paraja põntsu murdmaa sooritusele ning tulemuseks oli 23. koht ja üks hooaja tagasihoidlikum suusasõit. Teistpidi õpetas see jälle ennast rohkem tundma ja nägin, mis võib minuga juhtuda sellises olukorras, kus närvid saavad sinust võitu ja lihtsalt ei suuda säilitada rahu. Kokkuvõtteks saab öelda, et möödunud hooajal ma ei arenenud ainult füüsiliselt, vaid läbi võistluste suutsin edeneda ka vaimselt ja teha rasketes olukordades targemaid otsuseid. Samuti andsid õnnestumised kõvasti juurde eneseusku ning motivatsiooni treenida veel tugevamini.
Olümpiahooaega alustasime hoopis erinevalt kui varasemalt. 1. mail sõitsime kolmekesi( mina, Andreas ja isa Andrus) Põhja-Soome, Olosele, kaheks nädalaks suusatama. Autoga on sinna täpselt 1000km Helsingist, aga tänu oma mugavale Honda CR-V ‘le läks see sõit väga ruttu 😉
Lume- ja ilmaolud olid koha peal fantastilised ning looduslikku lund oli ligi pool meetrit. Kuigi esmamulje võib jääda sealsest loodusest üsna tagasihoidlik, on tegelikult seal väga vinge üle suurte järvede, jõgede ning mägede suusatada. Eriti mõnus on seal teha pikki treeninguid. Lähed lihtsalt 60 km ringile ja seal ei teki võimalustki, et sul kunagi suusatamine ära tüütaks. Kui trennid läksid üle 3 tunniseks, siis võtsime kaasa ka natuke näksimist, et viimastel tundidel energiapuudust ei tekiks. Ideaalselt sobisid sinna SIS-i energiageelid ning energiabatoonid, mis on väga maitsvad ning annavad tunduvalt jaksu juurde. Igapäevaselt kulus treeningutel umbes 3000-4000 kilokalorit ja mul hakkas laagri lõpus isast täitsa kahju, kes pidi meile ”tonnide” viisi süüa vaaritama, sest pärast treeninguid oli söögiisu ikka meeletu 😀 :D. Lisaks suusatamisele käisime üks päev Levil lumelauda sõitmas ning õnnestus ka Olose ümbruses mootorsaaniga sõitmas käia, mis oli ääretult lahe kogemus. Kokku suusatasime 10 päevaga 500 kilomeetrit. Laagri lõpus olime mõlemad päris väsinud ja koju jõudes tuli võtta paar päeva puhkust, et siis jälle uue hooga edasi treenida.
Laagrist tagasi tulles saime Sportlandilt uued, kiired ja ilusad Bottecchia maanteerattad, tänu millele on kindlasti tõusnud ka ratta kilometraaž. Lisaks sellele tegime mais veel palju jooksutrenne ning rassisime jõusaalis. 5. juuni alustasime esimese suvise laagriga Otepääl, mis kestab jaanipäevani. Tänu Suusaliidule said kahevõistluse koondislased endale Otepääle korteri, mis teeb elu oluliselt lihtsamaks ning treeningute vahel saab palju kiiremini taastuma. Laagri esimene nädal möödus sisutihedalt. Enamjaolt oleme teinud murdmaa suunitlusega treeninguid, kuid käisime ka üks päev Tartu Ülikooli spordihoones testimas oma tasakaalu ja jõu näitajaid. Esimene raskem trenn rullsuuskadel oli 10. juunil ehk täpselt minu sünnipäeval. See tähendas, et sidusime mootorratta kummi endale nööriga taha lohisema ning sõitsime rullidel Otepäält Käärikule. Poolel maal tegime kiire joogipausi, kuna väljas oli üsna kuum ning kurk oli väga kuival. Parasjagu olin just ühest tõusust ülesse roninud kui Anatoli küsis, et kas on raske. Ütlesin, et ega just kerge pole jah. Sellepeale vastas ta: “Väga hea, palju õnne sünnipäevaks!” Ootan juba huviga, mis eelseisvad laagripäevad ning üleüldse suvi toob, sest nagu ta ise ütles, et eelmine hooaeg ta pigem vaatas, mis puust me oleme ja see hooaeg hakkame lõpuks trenni ka tegema 😀 Igal juhul oleme selleks valmis ja eks siis paistab kuidas see välja nägema hakkab.
Seniks kõigile päikest ja nautige suve!
Kristjan