Kõigepealt tahaksime suurt tänu avaldada toredatele inimestele, kes toetasid meid Stardipaigas ning tänu kellele saime suurepärastes tingimustes teha 10 päevase treeninglaagri Slooveenias Planical. Esimene mulje Planicast oli mudugi võimas, kuna ühel mäe nõlval laius 8 hüppemäge(alates 10 meetri mäest ning lõpetades lennumäega). Kindalsti üks võimsamaid komplekse terves maailmas. Samuti käis mägede all suusastaadioni ehitus ning sellega on see ka üks kindlamaid favoriite, et korraldada 2021 suusaalade maailmameistrivõistlusi.
Lisaks meile oli laagris veel viis noort kahevõistlajat ning suusahüppaja Martti Nõmme. Tänu mõnusale seltskonnale sujus laager kenasti ning humoorikalt. Päevad olid meil hästi teguderohked ning mitmetel kordadel tuli päevas isegi 4 trenni(hommikuvõimlemine, mille sees tegime jõuharjutusi ning hüppetehnikat; peale seda järgnesid lühikeste vahedega kaks hüppetrenni ning peale seda veel murdmaatreening). Igastahes päev oli hommikusest ärkamisest kuni õhtusöögini tihedalt sisustatud.
Hüppetreeningud toimusid mägedel suurusega K-56, K-72, K-95 ja K-125. Sealsetel hüppemägedel oli tõeline lust hüpata, kuna tõstukid viisid otse torni, mäed olid kõik uued ning mõnusa lauge hoovõtuga ja iga päev valitsesid suurepärased ilmaolud. Laagriga jõudsime teha ligi 80 hüpet neljalt erinevalt mäelt.
Kristjan: „Hüppetreeningul keskendusin tõsisemalt hoovõtu parandamisele. Kuna koormused olid suured, siis oli keha füüsiliselt väsinud ning hüppemäel oli probleeme enda keha tunnetamisega ja seetõttu ei olnud alati hüpped kõige lennukamad. Vaatamata sellele küündisid suuremal mäel ka mõned hüpped 130 meetri peale.“
Andreas : „Selles laagris nagu ka kõikides teistes oli eesmärk lõpuks lendu saada :D. Suur osa hüppetrennidest toimusid K-60 ja K-80 mägeldel, mida eestis pole, kuid sai hüpatud ka K-95 ja K-125 mägedelt. Hüpped sujusid üldjoontes hästi. Paremad hüpped olid laagri alguse poole kui pea oli selgem ja vaim värskem. Laagri lõpu poole, kui hakkas kimbutama väsimus tuli minna täitsa torni tippu, et saaks natukenegi lennata. Laagris sai ära proovitud ka suur HS 139 mägi . Kuigi suurelt mäelt tehnika nii hästi ei sujunud, oli tore teha oma esimesed hüpped üle 100 meetri . Murdmaa poole pealt oli tunne hea ning suurem osa trennidest jõudsin Kristjaniga koos teha. Samuti sai tänu iga hommikustele jõuharjutustele ka tugevamaks ülakeha, mis suusatamisel osutub minu nõrgemaks küljeks.“
Jõudsime teha laagri jooksul ka ühe puhkepäeva ning seda me lihtsalt ei maganud maha, vaid kasutasime täisväärtuslikult ning sõitsime 200km lõuna poole( horvaatia piiri lähedale) Aadria mere äärde ning nautisme suvekuumust ja helesinist merevett.
Kuna viibisme mägedes, siis ei saanud võimalust kasutamata jätta ja käisime mägedes matkamas. Ronisme mööda Kranjska Gora mäesuusa nõlvasid ülesse mäetipu poole ja pärast teiselt poolt kalju serva alla tagasi, kus avanes suurepärane vaade hüppemägedele. Lisaks sellele tegime rullidega mäkketõusu trenni, kus sõitsime kaks korda ligi 6km tõusu mille tõusuprotsent küündis kohati isegi 14 protsendini. Kirsiks tordil oli laagris viimasel päeval tehtud jooksuvõistlus, mille distantsiks oli küll 3km aga see ainult mäest ülesse. 13 minutit kestnud jooksu keskmine pulss oli 188 lööki minutis, ning pärast sellist pingutust oli isegi raske pikali lamada.
Jäime laagriga äärmiselt rahule, kuna saime teha kvaliteetselt ja rohkelt trenni. Ilmad soosisid meid ning isegi väsinuna suutsime tunda treeningutest naudingut. Pärast mitut nädalat kõvemaid treeninguid võtame nüüd aja natukeseks maha ja käesoleval nädalal teeme ainult mõned üksikud lihtsamad trennid, et siis 10. augustil algaval Otepää laagris taas värsked ja puhanud olla ning hakata täiel aurul jälle treenima.
